Tulemused

Pildid (autor: Martin Mark)

Rõuge Rattamaratoni eelõhtul, reedel 06.mail, algusega kell 18.00 toimub Rõuge III Mägirattasprint.

Rõuge Mägirattasprint on avatud kõigile soovijatele. Eraldi arvestust peetakse juunioride, naiste ja meeste võistlusklassis, kus osalejad saavad omavahel mõõtu võtta ca 1 km pikkusel sprindirajal.

Ürituse ülesehitus on analoogne murdmaasuusatamise sprindivõistlustega. Eelsõitude aegade järgi koostatakse osavõtjate paremusjärjestus, mis on aluseks finaalsõitudele pääsemiseks. Põhivõistlusele pääseb edasi meeste arvestuses 30 parimat, naiste ja noorte arvestuses 12 parimat.

Rõuge mägirattasprindi korraldatakse Rõuge Racing Teami eestvedamisel. RRT on 2005. aasta juulis loodud, peamiselt Rõuge valla mägirattasõidu huvilisi koondav rattaklubi, mille eesmärgiks on populariseerida mägirattasõitu kui spordiala ja vaba aja veetmise viisi.

III Rõuge Mägirattasprindi auhinnafond on HAWAII EXPRESS toetusel kinkekaartide näol järgmine:

Mehed: I. 150.- II. 60.- III. 30.- IV. 20.- V. 15.- VI. 10.-
Naised: I. 60.- II. 30.- III. 15.-

Meesjuuniorid: I. 30.- II. 20.- III. 10.-
Naisjuuniorid: I. 30.- II. 20.- III. 10.-

Lisaks veel loosiauhinnad (loosime välja kõigi osalejate vahel):
Peaauhind Hawaii expressi kinkekaart väärtusega 30 EUR, loosi läheb auhindu ka Kalevilt, Rõuge vallalt ja Santa Marialt.

Kuna sprint saab toimuma EEC Rõuge rattamaratoni eelõhtul, siis info Rõuge valla majutusasutuste kohta leiab SIIT

Juhend
Üritus facebookis
EELREGISTREERIMINE

Toetajad:

OÜ Võru Sako

Hommikul ärgates oli ilm suht normaalne ,välja arvatud, et jahe. Stardis oli kogunenud suur hulk hulle ,kes pori sisse müttama plaanisid minna! 9.00 läkski lahti. Algus oli üllatavalt rõõmus, aga siis hakkas lõbu pihta! Teades ,et eelmine aasta läks kõht vara tühjaks, sai see kord korralikult pastat söödud. Peale Munamäge hakkas kukkumiste jada pihta, lisandus veel keti purunemine ja käikari kõrva kõverdumine. Eks kõigega saab hakkama, nii tuli endalgi üritada. Nii juhtuski, et kui sai jõutud Puiga kanti oli juba tore tunne - näe mudaralli saabki läbi! Ei saa mainimata jätta toredat tiimi joogipunkti Plaanil, millest jäi hea tunne! Kui jätta välja enda oskamatus ,siis on haanja 100 kindlasti väga tore üritus! Haanja 100 rada on kindlasti oma singlitega ja metsateedega üks parimaid Eestis, välja arvatud mudased heinamaa lõigud! Selline oli minu arvamus Haanja 100-st!

Ain

Niisiis jõudis kätte Otepää Rattamaraton. Asusime bussiga Otepää poole teele, ega siis kõik kah bussiga ei läinud, paljud läksid ikka oma autoga kuna see ju nii lähedal. Endal oli veel väike väsimus Elva Rattamaratonist, kuid tuli välja kannatada ja rajale võitlema minna. Hommikul bussiga sõites oli ilus ilm, kuid peale pika maratoni starti hakkas sadama ja sadas ikka päris kõvasti. Stardis nagu ikka olid kohal kõik minu ja kõigi teiste konkurendid. Ma polnud Otepää Rattamaratoni varem sõitnud mingi arvasin, et see rada on ikka vähe lihtsam, aga minu suureks üllatuseks olid halvad ilmastikutingimused muutnud nii mõnedki raja osad päris raskeks.

Kell muidugi läks ja läks, kui suur maraton oli ära läinud oli minu sõiduni veel tund ja viisteist minutit aega. Kell muidugi läks ja läks, kuni oligi stardini ainult 10 minutit, siis tuli juba väike võistluspabin sisse, kuid polnud hullu - see ju oli tavaline et enne igat võistlust on väike pabin. Ja siis käisgi start ja asusin koos Marviniga teele, et edukalt tagasi pöörduda. Meie grupis oli ka umbes esimesel kilomeetril äkilisel mäel kukkumine, millest me mõlemad väljusime edukalt. Minu grupis oli veel teisigi kukkumisi, aga tänu heale õnnele ma väga neis ei osalenud. Kuid ühte kukkumist ma ei saanud vältida. Sõitsime grupiga mööda kruusa teed ja äkki keegi koperdas grupi eest ja siis tuli ka minul kukkumine kaasa teha, kaotasin küll väheke aega, kuid polnud hullu, õnneks jäi kõik korda ja sai edasi sõita. Minule isiklikult meeldis raja 10 viimast kilomeetrit. Need olid hästi tehnilised ja tulid mul hästi välja - sellega võitsin kõvasti kohti tagasi. Sõitsin siis edasi ja varsti paistiski Otepää suusastaadion. Mina isiklikult mõtlesin, et kohe on finiš ja kõik saab läbi, kuid minu üllatuseks oli veel 1 kilomeeter sõita. Lõpus oli ka üks vahva porilomp, millest sõitsin mõnuga läbi ja siis oligi finišikoridor ja äkki käis piiks ja oligi kõik läbi. Olin küllaltki väsinud ja porine, kuid eks see ole normaalne. Minule meeldis Otepää rada. Natuke raske võitu oli, aga mina ei kurda.

Taavi

Maratonile mõeldes päev enne, polnud mul mingeid suuri ootusi sõidust,tunne oli kuidagi liiga "tavaline".Trenni polnud eriti saanud teha kuna võistluseelsel nädalal kallas iga päev vihma nii mis hirmus.Siis õnnestus mul veel saada ka väike külmetushaigus külge.Üritasin siis lihtsalt need loetud päevad mis olid Aegviidu EEC-ni jäänud pühendada enda tervisliku seisundi parandamiseks.

Käes oligi võistluspäeva hommik ja asusime bussiga Rõugest Tallinna poole teele.Võistluspinget polnud sees, tunne täitsa normaalne.Bussis sai räägitud eesoleva päeva eesmärkidest individuaalselt.Analüüsisin enda hetkeseisundid ja mõtlesin et no kolmandana pean vähemalt punnid tiimile ära tooma,ega nüüd nii halvasti ka minna ei saa :D .Kohalejõudes oli sagimist palju nagu ikka; nubrid otsida, külge panna, sooja teha jab bla-bla-bla... ning olingi juba stardigrupis ootamas stardipauku.Kui hommikul polnud mingit võistlusärevust sees, siis stardijoonel vaatasin pulssi ja juba keris väikest närvi sisse..mõtlesin et ah, mis seal ikka, saab mis saab, ja kõlaski START ! .Sõjaplaan oli järgmine: võtta kohe tempo mingi kiire pundiga üles ja siis seal sees tiksuda kunai jaksan :D .Urmas ja Jaanus kadusid mul silmist suhteliselt kähku ja ma ausaltöeldes ei üritanudki neid jälitama hakata, kuna teadsin et ma nendega lõpuni ei suuda võidu sõita.Niisiis otsisin oma tempole vastavat gruppi milles püsida.

Rada oli muidugi väga kiire nagu sealsele maastikuprofiilile alati omane.Kui stardieel polnud tunne kuigi hea, siis rajal avastasin et hetkevorm polegi väga halab, ja see nädalakene trennist puhkust vihma ja külmetushaiguse tõttu oli pigem kasuks kui kahjuks tulnud.Esimese 10 km-iga tundsin et olin jala ilusti lahti saanud ja siis ei jäänud enam muud üle kui "tuld" juurde anda.Rajalt rohkem muljeid enam ei meenu, igatahes mäletan et grupp millega suurema osa koos sõitsime oli mingi 4-5 pealine ja seal eriti armu ei antud,koguaeg olid rauad paremal ja tempo kõva, puhata eriti ei lastud, kes jala lõdvaks lasi see ka maha jäi.

Finiši eel võttsin veel mis võtta andis ja möödusin nii mõnestki :D .ja siis kõlaski piiks mis registreeris minu finiši.Tunne oli pärast väga hea, väsimust nagu polnudki, kuidagi selline mõnus tunne oli peale finišit.(sealkohal meenusid Sigvardi sõnad: "et kui trennist tuled ja on mõnus tunne,et tahaks veel sõita, siis oli trenn asja ette läinud ja õigesti tehtud!" :) )Lõpetades polnud mul eriti aimugi mis kohale sõitsin.Ise pakkusin sinna 170 kanti, kuid hiljem protokollist vaadates selgus et 119 - näole tekkis kohe rõõmus naeratus ja rahulolutunne, kuna tegemist oli isikliku parima kohaga mis olen EEC-l saavutanud.

Kokkuvõtteks: tallinna etapp pole mulle kunagi eriti meeldinud,hetkevorm enne võistlust oli kuidagi kesine...aga ikka läks kõik kuidagi hästi:). Ja nüüd...mingem trenni !

Mihkel

Tulemused:
Eelsõidud
Meesjuuniorid
Naised
Mehed

Pühapäeval, 17. mail toimub Rõuges esmakordselt Rõuge Mägirattasprint 2009. Et tegemist on Rõuges toimuva EEC Rõuge rattamaratoni järgse päevaga ning rattasõbrad on juba kord Lõuna-Eestisse meelitatud, ootavad korraldajad sprindivõistlustest rohket osavõttu.

Mai kolmandal nädalavahetusel, päev peale EEC Rõuge rattamaratoni, toimub Rõuge mõisapargis Rõuge Mägirattasprint 2009. Plaan rattasprindi läbiviimisest tekkis Rõuge Racing Teamil soovist pikendada jalgrattateemalist nädalavahetust ning pakkuda võimalusi enda proovilepanekuks lühematel distantsidel, kui seda on maraton.

Rõuge Mägirattasprint stardib 17. mail kell 11.00 Rõuge mõisapargis, kus on selleks puhuks ettevalmistatud rajad. Registreerumisega tehakse algust kohapeal kell 9.00, kaks tundi enne võistluste algust.

Rõuge Mägirattasprint on avatud kõigile soovijatele, kes on end enne võistlusi registreerunud ning tasunud osavõtutasu. Eraldi arvestust peetakse juunioride, naiste ja meeste võistlusklassis, kus osalejad saavad omavahel mõõtu võtta ca 1 km pikkusel sprindirajal.

Ürituse ülesehitus on analoogne murdmaasuusatamise sprindivõistlustega. Eelsõitude aegade järgi koostatakse osavõtjate paremusjärjestus, mis on aluseks finaalsõitudele pääsemiseks. Põhivõistlusele pääseb edasi meeste arvestuses 30 parimat, naiste ja noorte arvestuses 12 parimat.

Rõuge mägirattasprindi korraldatakse Rõuge Racing Teami eestvedamisel. RRT on 2005. aasta juulis loodud, peamiselt Rõuge valla mägirattasõidu huvilisi koondav rattaklubi, mille eesmärgiks on populariseerida mägirattasõitu kui spordiala ja vabaaja veetmise viisi.

Juhend

Toetajad:

Rõuge Pagar

Päev enne võistlust, ehk siis reede õhtul, otsustasin käia raja lõppu sõitmas, et saada enamvähem aimu hetke seisust. Samas sain kontrollida ka ratast, et kas ta mul ikka on võimeline maratoni läbima. Niisiis, vorm ei olnud just kõige parem mis muidugi ei tähendanud, et mul ei olnud plaanis vähemalt esi 200 sisse sõita. Aga väga rahul olin ma sellega, et avastasin esikäikari kummalist käitumist, teine tahtis esimeselt hammakalt ketti maha loopida. Aga selle asja parandasin ma õnneks (või siis kahjuks) ära.

Laupäeva hommikul tegin ma silmad lahti esmakordselt kella 7-me ajal ning esimese asjana paistis mulle silma päike. See tõi suule kavala muige ja uinusin taas. Lõplikult ärkasin kell 9 ja mis ma nägin, päike oli ennast pilve taha ära kaotanud. Aga sellest ei lasknud ma ennast eriti häirida, sest tunne oli parem kui eelmisel õhtul. Seejärel asusin sööma putru, tõmbasin oma võistluskufti selga, käisin peegli ees vaatasin, et kas olen kroonika esilehele minekuks valmis-OLIN. Seejärel astusin ma uksest välja ja siis astusin veel ühest uksest välja, et jõuda täitsa välja. Asusin teele, esialgu küll ööbikuorgu. Mõttes mõlkusid juba mõtted et missuguse staari liigutusega ma finišeerun, seda juhul kui mul muidugi läheb plaanitult hästi või veel paremini. Ööbikuorgu jõudes leidsin ma ennast sealt ainsa RRTlasena, aga seda tunnet ma kaua nautida ei saanud. Peagi saabusid kaastiimlased. Täiskoosseisu saime kokku alles Ööbikuoru kiigu juures, kus oli ceesul tellitud professionaalne fotograaf. Ai kuidas sai pildistatud - eest, tagant, külgedelt pealt, ja isegi alt. Pikalt see protseduur ei kestnud kuna pildistavate lihased hakkasid külmaks minema ja seda ei tohtinud lasta juhtuda ning igaüks läks omas suunas võistluseks valmistuma.

Soojenduse ajal muutusin ma järjest rohkem enesekindlamaks kuna tunne läks järjest paremaks. Tegin tiiru siin ja seal ning oligi aeg. Hoog oli nii suur sees, et suutsin vaevalt soojenduse ära võtta ja stardis pidin mõlemat pidurit kramlikult kinni hoidma. Järsku käis ilge litakas. Üle stardijoone sõites tundsin ma sellist püssirohu aroomi, nagu oleks kuskil mingi moona ladu plahvatanud.

Algus möödus plaanipäraselt, üritasin ennast natuke tagasi hoida kuna mul oli väike kartus Kurgjärve tõusude ees. Esimestel kilomeetritel tundsin ma ennast päris hästi, nagu parematel päevadel ennast tundma peaks. Kolmandal kilomeetril käis esi käikari juures mingi ragin, lõpetasin korraks väntamise, vaatasin jalgade alla, kuid midagi muret tekitavad ma ei märganud, väntasin korraks tagasi ning asi läks ise paika. Kilomeeter hiljem, aga ei saanud enam ketti kõige suurema hammasratta peale, ja natukese aja pärast ei saanud enam ka esimeselt keskmise peale. Ja siis mõtlesin, et minu sõit on sõidetud. Kuid õnneks olin ma selleks sõiduks tööriistad kaasa võtnud, parkisin ennast ilusti raja äärde, otsisin vajalikud instrumendid välja ning alustasin pitstoppi.

Kurb oli vaadata kuidas numbrid kasvasid suuremaks. 300, 400, 500, 600, 700 ja siis tuli ka veel Tiit kes küsis, et mis juhtus. Ma ei mäletagi mida ma talle ütlesin, sest just see hetk sain ma oma kaherattalise töökorda. Nüüd tuli teha kiired taktikalised muudatused. Otsustasin, et vajutan gaasi mõnusalt põhja, kuid see polnud üldse nii lihtne. Tempo oli minu taolise proffi jaoks ilmselgelt liiga väike ning enamus energiast kulus möödasõitudele. 10ndal kilomeetril sain ma mingi 3 minutit kõndida, sest ees oli suur muda urgas ja keegi ei julgenud sealt läbi sõita. Grupis leidus ka mehi kes otsustasid ennast läbi metsa raiuda, kuid see neile õnne ei toonu, sest metsas tuli neile 2-e meetri laiune oja vastu ning nad liitusid mornide nägudega järjekorda tagasi. Lõpuks sain ma Tiidu kätte, kes kihutas koos Tarmoga. Kaua ma nendega koos ei sõitnud vaid libisesin sujuvalt neilt eest ära.

15-ndal kilomeetril ma tundsin korraks et hakkab raskeks minema. Mõttes liikus mõte, et kas oli seda jama nüüd vaja. Aga samas mõtlesin, et mul on ju sõidu lõpuks hea vabandus olemas nimelt mul läks ju ratas katki :D. Siis otsustasin, et hakkan kaasvõistlejaid õpetama ja abistama. Näiteks ühele ütlesin, et sul on taga kumm tühi, mille peale ta sai väga pahaseks nagu oleksin mina selles süüdi olnud. Veel nägin ma ühte venda kes sõitis kett risti (eest kõige suurema peal ja tagant kõige suurema peal). Õpetasin teda natukene ja liikusin jälle edasi. Märkamatult oli enesetunne heaks tagasi läinud ja tuju ka oli kuidagi super heaks läinud. Vastaste numbrid olid vähenenud juba 400 peale. Mõtlesin veel, et siit võib esi 300 sõit ära tulla. Kurgjärvel oli mul selline pauk sees, et keegi mulle vastu ei saanud kihutasin igalt poolt üles ja alla nagu mägiratturile kohane. Kurgjärve rajad tundusid kuidagi liigagi lihtsad, ning otsustasin veel tempot tõsta. Siis sattusin peale kurgjärve asfalti mingisse troppi kus mindi ühekaupa üle mingi mudamätta. Kuid mina ei olnud sellest järjekorras passimisest eriti vaimustatud ning leidsin kõrvalt täiesti sõidetava tee. Peale seda tuli üks kiire, kuid vääga libe laskumine. Aga ma ei lasknud ennast sellest eriti heidutada ja lülitasin veojõukontrolli sisse ning laveerisin sujuvalt konkurentidest mööda. Nüüd algas Tsiamägi millega sain ka väga suurepäraselt hakkama. Tsiamäel metsavahele keerates tuli mulle vastu üks väga kurva näoga tüdruk kett käes, otsustasin, et aitan tal ketti ära parandada kuna mul olid vahendid kaasas. Hakkasin just pidurdama kui tagant kostus minu jaoks tundmatus keeles mingi küsimus ning mille peale see tüdruk midagi sama tundmatus keeles vastas. Sain aru, et minu abi ei lähe vaja ja lasin piduri lingid lahti ning kihutasin edasi. Kaugelt hakkas üks punasärk paistma. Lähemale jõudes sain aru, et tegemist on Raunoga. Jaanimäel jõudsin talle järele, kuid siis juhtus midagi mida ei oleks pidanud juhtuma. Nimelt esimene käiguvahetaja oli jälle mingit tsirkust mulle korraldama hakanud. Niisiis tuli teha ka teine pitstopp. See kestis tunduvalt kauem kui esimene. Vahepeal jõudis isegi Tarmo minust mööda sõita. Lõpuks kui korda sain olin ma nii löödud, et ei tahtnud enam üldse sõita. Tiksusin 5 km niisama, kuulasin kuidas linnud laulavad, ja imetlesin oma lapsepõlve jooksuradasid. Peale Taevatreppi vaatasin, et nii kergelt ma ei saa ikka alla anda ja tõstsin natuke tempot, tunne oli ikkagi ju nii hea.

Arendasin meeletud tempot. Kõik kellest ma mööda sõitsin ei jõudnud minuga kaasa tulla või siis ei tahtnud tulla, kuna kartsid, et ei vea lõpuni välja. Enne Nogot kruusa lõigul lendasin ma nagu maantee võistlustel maanteerattaga. Sõitsin suurtest gruppidest mööda ja siis veel ka eest ära. Ma tundsin ennast kui tõeline staar. Nogopallu keerates teadsin, et mind ootab ees mõnus hüpe. Laskumise eel trügisin ma eesolevatest mööda ja need kes jäid veel ette, neil palusin viisakalt eest ära tulla. Kogusin kiiruse ca 35 km/h ja siis tõmbasin mõnusalt lenksu ning tundsin kuidas ma lendan, oli see alles nauding. Peale hüpet vaatasin rahulolevalt üle õla, et kas ikka kõik nägid. Kurb oli ainult see, et hüppe kohas oli kaks inimest ja ratturid kes tagant tulid olid nii väsinud, et ei viitsinud oma emotsioone välja näidata.

Nogopalus nägin ma silti kuhu oli kirjutatud "Tahad veel, tule homme Rõuge pargisprindile", siis mõtlesin, et ai ma teile homme näitan.

Peale Nogot andsin ma tahma edasi ja järsku meenus mulle, et Tarmo ja Rauno on veel ju minust ees. Otsustasin maksku mis maksab nad kinni võtta. Jõudes Ratasjärve äärde nägin ma Tarmot teisel pool järve. Sain aru, et see vahe pole küll suur, aga lõpuni on vähe jäänud. Ning ikkagi asusin Tarmot püüdma. Enne Tarmo kättesaamist sain üllatuslikult Rauno kätte, kes oli oma kukkumisest väga kurvaks muutunud, see tundus töö võiduna. Lõputõusule jõudes nägin kaks kohta ees pool ka Tarmot ning panin viimase jõu mängu. See tasus ennast ära, sest tõusu otsas sõitsin ma tast mööda nagu postist. Aga enam ei olnudki palju jäänud sõita, sest finiši koridor sillerdas ees ning selleks korraks oligi sõit läbi.

Kui aus olla, siis olin ma päris rihmaks ennast sõitnud. Ilmselt ma ei olegi niipalju möödasõite ühelgi võistlusel teinud kui tänavu Rõuge rattamaratonil. Finišis sain ka veel kinnitust tõsiasjale, et mina ja RRM ei käi kokku.

Siim

Tänavuse tõeline rattahooaja avapauk anti Viljandi rattamaratoniga 3. mail. RRT ootused-eesmärgid võib uuel hooaja tõsta kõrgemale kui kunagi varem, sest vihjeid headeks tulemusteks on tilkunud terve talv läbi. Valik mõnedest näitajatest:

• Jaanus ja Taikki käisid märts-aprill Hispaanias kevadlaagris (2 meest soojale maale kilomeetreid koguma saata on RRT absoluutne rekord)
• Urmas soetas koju oma isikliku spinningu ratta - rikaste meeste värk
• Kaido pani talvel suusad alla, esimest korda üle 9 aasta ja sõitis läbi ka Tartu Suusamaratoni pika distantsi
• Mihkel soetas uue rattaraami ja tuunis oma vokki - trenni tegemise isu on kõvasti kasvanud
• RRT uus vorm nägi ilmavalgust - voolujoonelisuse kasutegur on paranenud
• Jne, jne

Guess who's back? ehk Kareli muljeid Viljandist

Minu jaoks oli Viljandi rattamaraton erilise tähtsusega, sest oli see esimene tagasituleku täispikk maraton pärast pikka vigastuspausi. Väike ärevus oli sees, sest 60 km on ikka pagana pikk maa, kuigi vanasti oli see distants kökimöki.

Stardinumber sattus nagu ikka uutel alustajatel võimas - 1144. Kõige tagumises stardigrupis kohta sisse võttes, ohohh üllatus-üllatus, sattusin kõrvuti ammuse tuttava Gerdaga, tantsija. Selgus, et Gerdal ka esimene täispikk maraton - väga julge otsus. Sõlmisime lepingu, et proovime koos sõita ja üksteist aidata nii palju kui võimalik sellel pikal kannatuste teel.

Start ja kohe linna vahel sõites sain aimu et olin oma kombinesooni tuunimisega üle pingutanud. Väike kõne Marele, et kaugel olete, vajan garderoobi teenust. Saime kokku umbes 10. kilomeetril, väike striptease ja loovutasin mõned kihid oma riietusest fänni-ekipaazile.

Nii me siis kulgesime koos Gerdaga mööda viljandi metsi, kõrvas Foo Fightersi "Pretender", Red Hot Chillipepersi "Can't stop", Linking Parki "Blead it out" jne.

Suusaradadele jõudes, mida oligi karta, tuli hoogu maha võtta, sest pulssi ei tohtinud väga üles ajada. Üles alla, üles alla, ja lõppu ei tahtnudki tulla. Vahepeal mudastes nikerdamiskohtades tõdesime Gerdaga, et rattasõit ja tantsimine on väga sarnased tegevused. Mõlema jaoks on äärmiselt vajalik tasakaale tunnetus ja hea koordinatsioon, et pori ja juurikate vahel ikka püsti jääda.

Lõbusalt edasi. Pool maad veel ees. Vahepeal selgus et stardis püstitatud eesmärk kolme-poole või siis nelja tunniga (eriti optimistid) me hakkama ei saa.

Umbes 10.ndal kilomeetril kohtasime Gerda sõbrantsi, kes oli meist eespool startinud, kuid põlvevalu tõttu hoogu maha võtnud. Tüdrukud jäid üksteist abistama ja läksin üksi edasi.

Olin just Viljandi linna sissesõidul kui helistas Jansa, kes muretses, et kaugel ma olen, kas ikka sõidan veel, kell ka juba üle 4 tunni tiksunud. Finiši sirgele kogunenud punaste kaasaelajate armee tegi südame soojaks: "Go Ceesu, Go Ceesu". Näpud püsti ja veeresin üle lõpujoone.

Üldiselt oli tore, kuigi finiš oleks võinud tulla varem. Järgmine kord püüan läbimise koguaega vähemaks kärpida. Hea üllatuse valmistas Urmas, kes haaras kõva sõiduga RRT liidrisärgi. Kas Rõuges rändab liidrisärk kellegi teise selga?

Karel

Reede lõunal astusime Jaanusega vallamaja uksest sisse, kui meile vaatas vastu naerusuine näitsik. Nõudsin temalt vallavanemaga kohtumist, aga öeldi, et härra olla läinud linna asju ajama. Ei jäänud siis ka meil muud üle kui võtta sealt rattapump ja siirduda edasi Ööbikuoru platsile. Esimese hooga vaatasin tühja platsi ja mõtlesin, et kas oleme äkki valesse kohta sattunud, sest olin oodanud Elioni sarnast automassi. Heites pilgu kellale sain aru, et nats vara veel - üle 2 tunni ju stardini aega. Vedasime ennast Jaanusega autost välja ja registratuuri numbreid võtma. Juba kaugelt nägime meie klubi füürerit (loe: Ceesut), kes säras seal nagu idamaine päike. Esimese asjana sain kohe koslepi, et kus on õngeritv lipu jaoks ja kui selle teemaga olime ühele poole saanud, siis pandi kohe kõlareid tassima. Lõpuks õnnestus meil ka numbrit kätte saada ja tegime sealt kiirelt minekut, et veel kartult võtma ei pandaks.

Numbrid olid meil ilusad ümmargused - 119. Just selline number, mis mul peaks tavaliselt ka Elioni stardis olema, aga nad ei ole kunagi raatsinud seda anda. See selleks, panime numbrid ratastele peale (Jaanus pani enda oma küll natukene kõverdi aga suures erutuses ju ikka juhtub) ja ise ajasime uhked RRT võistluskombensjoonid selga. Ketile tilk õli peale. Kella kontroll - umbes 2h stardini. Proloogi rajaga tutvumine võis alata. Sõitsime mööda asfaldid ja mööda kruusa, mööda põldu ja läbi Juhani aia. Sõitsime ülesse ka mitmes tõusust ning laskumisest ja nii päris 7 km kuni jõudsime tagasi starti (või siis finishisse - see olenes kummalt poolt vaadata). Kõik tundus normaalne ja olin täis enesekindlust, et selle raja suudan ma ikka läbi sõita. Vahepeal olime läinud taas auto juurde, et teha veel viimased liigutused enne starti. Samal ajal hakkas kogunema ka rivaalide vägi - Miku ja Kaido, Taiki ja sugulane, Pado .... lisaks veel mõned nõrgemad eksemplaarid Arcti Spordist ja tundmatud nimed nagu Martin Loo ja Erki Kukk. Meie Jaanusega ei tundnud kellegi ees aga aukartust, sest me lihtsalt ei karda mitte midagi.

Siis see algas - START. Mitte küll veel meie oma - enne pidi soolosõitjad rajale laskma. RRT tiim aga asus samal ajal sooja tegema. Seda tegime nii kaua kuni hakkas soe ja siis anti käsklus - Pakkudele, Valmis olla, LÄKS! Ja läinud me olimegi. Mul õnnestus start kuidagi nii imeliselt, et esimesel asfaldi lõigul pidin üle õla vaatama, et kuhu Jan jäi...noh võib kohe ära öelda, et see oli ka üks väheseid kordi kolme päeva jooksul, kus mul selleks põhjust oli üldse. Igaljuhul kihutasime uhkelt edasi. Ainus häppening toimus meil Juhani hoovis, kus Jaanus läks veits uljaks kurviga, aga oskuslik rattavalitsemine päästis meid halvimast. Järgmised 200m läks kõik plaani päraselt, siis aga hakkas piimhape ja väsimus kogunema tänu suht hullumeelsele tempole. Meie aga tegime näo nagu ei oleks ullu midagi ja vurasime edasi. Vahelduseks noppisime veel paar skalpi ja jõudsime finishisse. Kõik tundus normis. Paugutamine oli päris hea. Lõime Jaanuega patsu ja muhelesime rahulolevate nägudega. Peagi saabusid rajalt ka teised tugevad sõitjad (loe: Kaido, Mihkel, Pado, Taiki ja sugulane), kes kõik olid suhteliselt rahul oma esitusega.

Ivari poolt välja prinditud finishiprotokol laululava seinal rääkis järgmist keelt:

Numbrid räägivad enda eest - algus oli kõva ja paljulubav. Ainus must lammas oli herr Siim (aga rahustan rahvast siinkohal ja ütlen, et Siimul on meie loos varuks veel mitu üllatust). Nüüd oli meil paar tundi vaba aega ja pidime valima, et kas minna linna peale suveniire ostma või jääda auto juurde lõõgastuma. Kuna Jaanus ei tahtnud hetke kaotada ja asus kohe ratast puhastama, siis ega minulgi ei jäänud muud üle ja sõin samal ajal banaani ja jälgisin tema tegevust. Pärast tegin enda ketti ka natukene puhtamaks. Jõime veel natukene limpsi ja ajasime rattajuttu ning peagi jõudis kätte aeg tänaseks teisest stardiks - 40km ühisstardist.

Numbrid räägivad enda eest - algus oli kõva ja paljulubav. Ainus must lammas oli herr Siim (aga rahustan rahvast siinkohal ja ütlen, et Siimul on meie loos varuks veel mitu üllatust). Nüüd oli meil paar tundi vaba aega ja pidime valima, et kas minna linna peale suveniire ostma või jääda auto juurde lõõgastuma. Kuna Jaanus ei tahtnud hetke kaotada ja asus kohe ratast puhastama, siis ega minulgi ei jäänud muud üle ja sõin samal ajal banaani ja jälgisin tema tegevust. Pärast tegin enda ketti ka natukene puhtamaks. Jõime veel natukene limpsi ja ajasime rattajuttu ning peagi jõudis kätte aeg tänaseks teisest stardiks - 40km ühisstardist.

Kogu RRT kahurvägi jalutas uhkel sammul esimesse stardikoridori ja käivitas pulsikellad. Keegi veel hõikas - ALGA! ja hakkasimegi liikuma. Sõideti sõbralikult grupis, mööda asfaldit ja kruusa kuni Nogoni, kus läks veits rabistamiseks, aga jäime Janiga õnnelikult kokku. Kandadelt õnnestus nats maha raputada meie peamised konkurendid ja kui tagasi kruusale jõudsime, siis sattusime gruppi mingite Haanja Hulludega. Algas mingi meeletu laksimine. Ehki mul oli keel suunurgast väljas ja silmad pahupidi, siis ei saanud järgi ka anda, sest too hetk ei olnud ühtegi paremat plaani lihtsalt. Nii siis kangutasime kuni algas päästev mets. Taevatrepi laskumised kulgesid nagu ameerikaraudtee, ainult selle vahega, et kurvis pidi ise keerama. Igaljuhul sõitsime päris pikalt seal mingi korraliku riviga kuni mul õnnestus ühes mudases augus teha osav lüke ja käputäiest sõitjatest mööduda. Ainus jama selle juures oli see, et Jani ja minu vahele jäi paar meest, kes ei oleks pidanud seal olema. Igaljuhul sain ma sellest kõigest nii innustust, et otsustasin lausa grupi etteotsa rühkida ja näidata kogu vaatajaskonnale, et kuidas tegelt rattaga sõitma peab. Üllatuseks oli grupi peas veel üks peaaegu sama kõva mees nagu mina - Pado. Ma ütlen peaaegu selle pärast, et tegelikult oli ta isegi parem kui mina. Mitte küll palju aga siiski määravalt. Nii me siis seal kihutasime. Kord mina ees ja Pado teine ja siis Pado ees ja mina teine. Grupi teistele liikmete sõnaõigust väga ei antud. Tundsin ennast nagu noor jumal rattal. Hiljem küll selgus, et päris jumalaga minu puhul siiski tegu ei ole, sest see uhke esitlus tegi viimase 10km läbimise päris tuntavalt raskeks. Ehk kui me siis metsast välja kruusale jõudsime ning onklid hakkasid taas laksima, siis ma pidin Jaanust paluma, et äkki anname tempos natukene siiski järgi ja äkki ma jään isegi ellu siis. (Siinkohal suured tänud Jaanusele, et mind üksikult maanteele surema ei jätnud ja lahkelt oma tuules lõpuni vedas.) Ok, kruus läbi ja alla järve äärde ning mööda pokumaad edasi. Selline tunne oli, et neerud põruvad kohe lahti, aga vist jäid siiski oma kohale. Igaljuhul kulgesime mööda seda kallasrada kuni Rõugeni, kus tagant kostus rõõmus Kaido hääl, et näed nemad on ka meile järgi jõudnud. Mõtlesin, et oi kuramus, aga edasi ei jõudnud mõelda, sest algas tõus. Suurjärve tõusul veel korra kiirendasin ja saime nats vähe pikemaks ning jäi lootus, et äkki ikkagi paneme poistele mütsi pähe. Siiski need asjad nii ei läinud, sest eelviimasel tõusul tabasid mind krambid ja Hooratta esindajad lahkusid meie lõbusast seltskonnast. Veel viimase asfaldi lõigu alguses oli ergutamas kohal kogu vallamaja esindus (kaasa arvatud see naerusuine näitsik, kellest loo alguses juttu oli) ja kuigi ma nii väga tahtsin naeratada, ma siiski ei olnud selleks võimeline (edit: Urmas oli vist tõesti nii väsinud, et nägi õhtuse sõidu ajal juba proloogi kordust - tegelikult oli vallamaja rahvas selles kohas ergutamas siiski proloogil). Punnitasime Janiga veel viimasest tõusust ka üles ja olime esimese päeva lõpetanud elusana. Jaanusel tundus veel päris hea konditsioon olevat aga mina tundsin küll ennat nagu kass, kes on 9sast elust 5 kaotanud.

Söögilauas istudes mõtlesin veel, et kuidas ma küll võisin sõita nagu viimane idioot. Ei olnud veel juhtunud, et mul "katus ära" sõidaks ja hakkaks nii gruppi vedama nagu täna see juhtunud oli. Oli aeg teha korrektsioonid oma strateegias. Mäletan, et Jaanus rääkis veel midagi hommikul 5 tundi enne võistluse algust ärkamisest. Sellest hoolimata magasin rahulikult kella 9ni, peale mida tegime kiire hommikusöögi ja alata võis teine võistluspäev. Keha ei olnud selles osas päris minuga ühte meelt aga talle ei jäetud valikuvõimalust. Stardialasse jõudes vaatasid meile juba vastu RRT särav võistlejaskond. Kõik tundusid veits puised aga lõbusad. Ja oli ka põhjust. Ees oli ootamas 70 km mõõõõõnu.

Ei hakka siin pikalt aega viitma ja alustame kohe stardiga. Pandi punuma nagu ikka, aga kuna see kord lasti kiiresti põllu peale minna, siis osadel seltsimeestel lõi välja Elioni-sündroom ja hakati mööduma kohtades, kus see ei olnud võimalik. Peagi jõudsime aga Jüri-Hani orgudesse, kus lasti esimesed mahlad välja. Minu ees liikles mingi lätlane, kes ei tahtnud või ei suutnud sõita ja nii pidin ka mina enamus tõuse jooksma. Ja selle tõttu tundus kõik nii raske, nii raske....ja seda juba neljandal kilomeetril. Saades siis lõpuks kruusale, võtsime Janiga oma tepo ja raputasime Miku-Kaido ning teised kandadelt ning tegime ka väikse vahe sisse. Singlid kulgesid ka korralikult ja taas tagasi kruusal. Läks kütmiseks, aga kuna me olime täitsa heas grupis, siis edu konkurentidega ainult kasvas. Seda siiski vaid 12nda km-ni kui kõrgemate jõudude soovil lakkas Jaanuse ratta sisekumm koostööst ja otsustas omavloliselt tühjeneda, tehes see juures susisevat häält. Pidasime rattad kinni ja Jan oli nats nördinud aga nagu minu vanaisagi ütleb - no fakk, mida sa põed! Ega kummi ei saagi ju iga päev vahetada ja sellesse tuleb suhtuda kui suursündmusesse. Pealegi olin ma näinud, et näiteks Ferrari tiim jõuab ära vahetada Massa kummi 8,7sekundiga. Ega meilgi palju kauem ei läinud - 4 ja poole minutiga oli asi tehtud nagu niuhti. Vaheapel möödusid meist Miku-Kaido, Pado ja Taiki-sugulane. Kõik olid väga viisakad poisid - küsisid, et kuidas läheb ja soovisid jõudu. Kuna meil oli aga kumm vahetatud, siis ei olnud enam ilus jääda sinna teed takistama ja suundusime ka edasi - finishi poole. Sõita oli jäänud vaid tühised 58 km ja oli viimane aeg hakata kiirendama. Passlik on siin statistikahuvilistele ära mainida, et hiljem selgus, et Jaanuse ratta väliskummis oli nii suur auk, et sisekumm paistis välja ja sellest lähtuvalt olime me rohkem kui õnnega koos, et rohkem kummi vahetada ei saanud ..... sellel päeval.

Igaljuhul õnnestus meil peagi kinni püüda Taiki ja sugulane aga nendest lahti saamine võttis ikka tunduvalt kauem aega. Nii me seal siis tandmina kulgesime. Kuna eilne purakas oli veel selgelt meeles, siis lasin Janil vedada enamus aega. Sellest tulenevalt läks tunne päris heaks ja koos sellega ka tuju. Siiski oli Ivar seda kõike ette näinud ja meie teele ette pannud Vällamäe, mis tegi olemise ja enesetunde taas palju kehvemaks. Peale seda käisime veel korra ka Taevatrepil, mis lisas oma annuse piimhapet. Umbes 10 km enne lõppu sattusime minu lemmik suusaraja tõusudele, mis on kaetud saepuruga, et seal võimalikult raske sõita oleks. Kuna Taiki ja sugulane olid meiega ikka kaasas, siis ma hakkasin veits närviliseks muutuma ja andsin Jaanusele mõista, et oleks aeg kiirendada. Kuna Jaanus oli aga vaata, et enamus aega vedanud, siis tal ei olnudki jalg enam nii terav kui ma arvasin. Siiski õnnestus meil see äraminek järgmisel kruusalõigul ja Nogosse jõudsime juba omapäi. Nogost tsiuhti läbi ja siis edasi Rõuge poole. Teada tuntud kallasrajad ja tõusud ning üle finishi. Selleks päevaks oli kõik. Lõpus kohtasime veel rahuloleva näoga Mihklit-Kaidot ja Pado. Statistika räägib enda eest, et millest see sära tingitud oli.

Kuna RRT tiimi puhul ei ole tegu mingi amatöörklubiga nagu Discovery või Ag2R, siis oli meil õhtuks broneeritud isiklik masöör, kes voolis kanged lihased taas töökorda. Suured tänud siinkohal Üllele. Õhtul kui Jaanus oli magama läinud, sõin salaja tüki kooki ja läksin ka ise puhkama.

Pühapäev hakkas nagu pühapäevad ikka - valutavate ja kangete lihastega. Laadisime rattad autosse ja stardi poole teele. Kuna kõikide RRT'laste kaotus liidrile oli kogunenud juba üle ühe tunni, siis startisime sõbralikult koos ühisstardist. Alguses pandi minema nagu pöörased ja peale 400m ma mõtlesin, et ou jee! Saabuv kruus ei andnud oluliselt kergendust. Lugesin mõttest, et jäänud on veel ainult 78 km ju. Kuid siis tuli "päästev" kivi, mis purustas mu rattakummi. Tuletasin meelde kohe neid vanaisa sõnu, mis olin eelneval päeval Jaanusele ütelnud. Igaljuhul kuna me olime nüüd juba kummivahetamist õppinud ja asi oli käppas, siis see kord saime hakkama juba 5minuti ja 12 sekundiga. Selle aja jooksul oli meist kogu võistlejaskond möödada otsustanud ja ainus viisakas inimene oli ATV juht, kes tuli sõbralikult juttu puhuma ja uuris, et kuids ka ilm on viimastel päevadel olnud. Jutud aetud ja kumm vahetatud, võisime seiklust jätkata. Kuna olime auväärt viimasel kohal ja võimalus püüda konkurente, oli käest libisenud, siis otsustasime keskenduda kõige tähtsamale rattaspordi juures - looduse nautimisele. Vahelduseks korjasime paar skalpi ja loovutasime viimase koha veloclubersi vendadele. Kuna rada läks edasi sellisesse kanti, kus üksi elav hing ei olnud varem käinud, siis kiskus asi pnevaks. Jõudsime paari kohta, kus oli hingematvalt kaunis vaade ja sama suured mäed. Kuna rattasportlased on suured rändurid, siis viis rada meid ka Lätti, kus piiri peal oli vastas kohe kohalik talumees, kellele soovisime soravas läti keeles head päeva ja et majandus ikka õitseks. Sõitsime rahulikult edasi kuni jõudsime ühe karjamaa äärde. Muidu oli see karjamaa nagu karjamaa ikka, ainult et sinna oli pandud üks suur mägi keskele. Ja oh õudust, rada läks sealt otse üles. Lükkasime Jaanusega mäe jalamil sisse paar energia-soolakurki ja hakkasim ponnistama. Läbi mingi ime õnnestuski mul sinna nuki otsa ära upitada ennast. Kisasin natukene rõõmust ja sõitsime edasi. Tutvusime korduvalt Läti kruusateedega ning kahe muljetavaldava tõusuga veel ning oligi taas aeg tulla tagasi kodumaale. Kodumaal pakuti jooki ja kurki ning siis sõitsime edasi mööda kruusateid ja metsateid. Midagi väga põnevat ei olnud. Mingid grupid tulid aegajalt selg ees vastu ja jäid nägu ees taha poole. Vedasime Jaanusega see päev suhteliselt võrdselt ja selle tõttu oli lipe täitsa hea. Umbes 7 km enne lõppu jõudsime viimasele kruusa lõigule. Seal oli veel mingi vapper paar, kes kangesti üritas meile sappa astuda ja ehki alguses saime vahe sisse, siis mingi aja pärast hakkasid nad lähenema. Ei jäänud muud üle kui suruma hakata. Kuna teele oli aga ette pandud mitmed korralikut tõusud, siis ei olnudki see surumine nii lihtne. Igaljuhul kangutasime Jaanusega koos nagu hullud ja unustasime ära igasuguse looduse või nautimise. Enne finishit võtsime veel ühe üksiksõitja ka enda hoole alla ja finisheerisime marulise spurdi saate (ehki tegelikult see ei olnud vajalik aga uhke oli ikka näidata, et nii kõvasti sõita jõuame). Ja läbi ta oligi. Lõime Janiga patsu ja lubasime, et järgmine aasta võidame ära - kindel värk! Lõus kohtasime ka Mikut-Kaidot, kes olid täna korraliku sõidu teinud ning olid üldse eluga rahul. Ja siis oli seal see hull mees Pado, kes proloogil kaotas meile 2 minutit ja ülejäänud kõik etappid pani teistele pika puuga. Lisaks oli ta viimase päeva mass-stardi esimene lõpetaja. Müts maha, kuramuse kõva sõidu tegi.

Rattapesust ja ketiõlitamisest ning koogi söömises ma lähemalt rääkima siin ei hakka vaid tahaks tänada Ceesut, kõike fänne, raja turvajaid, söötjaid-jootjaid, kaassõitjaid, ilusat ilma, Rõuge loodust ja kõiki kes sellele unustamatule elamusele kaasa aitasid.

Lõpus ma veel mõtlesin, et üks mees oli ikkagi kõvem kui kõik sõitjad kokku. See oli Ivar, kes oli enda kanda võtnud sellise asja korraldamise. Sügav kummardus tema ees kogu RRT tiimi poolt. See lihtsalt on Kõige Parem Võistlus!

Järgmisel aastal jälle!

Urmas

Eelnev päev enne rattarallit kulges mul tiheda töötähe all. Olin plaaninud laupäeval teha kiire trenni. Pidin rallile eelneval päeval siis üksi tööl olema ja arvake, kas ma trenni jõudsin? Ise olen rahul, sain endale vähemalt kiire lõuna lubada.

Ralli hommik oli sama tavaline kui minu teised hommikud. Kella 10.- ks ajasin vormi selga ja võtsin oma hõbedase ratsu ning suundusin starti. Stardikoridoris olin kõrvuti töökaaslasega ja veidi eemal nägin ka Jaanust. Kõlas ``stardipauk,`` Riiamäe tõusu võtsin rahulikult ning peale tõusu tõstsin tempot. Peale ringteed tõmmati ketti ja antsin minna, kuna tuul oli tagant siis oli kerge 50-ga sõita. Võru maanteel avastasin ennast üksi olevat, 200-300m ees oli tekkinud punt. Võtsin siis pundi sihikule ning minuga liitusid veel kolm ratturit. Liikusime siis karusellina edasi. Otepää poole keerates vaatasin tõusude peal, et ei ole pundile oluliselt lähemale saanud, lisaks olime jäänud kolmekesi karusellitama ja taastumiseks jäi aega vähemaks. Lasin sihiku alla ning otsustasin säästa ennast eesolevale. Aga tagant pidin pundi saabumist kaua ootama. Kui punt lõpuks minuni jõudis, hoidsin ennast selle eesotsas, et mitte maha magada äraminekut, veidi hiljem saabusid punti ka minu ülejäänud karusellisõbrad. Tegin siis pundis tööd edasi - nii kulgesime kuni tagasipöördeni. Sealt alates oli tugev vastutuul ning vaatasin, et keegi eesolevate püüdmisel aktiivsust ülesse ei näidanud ja kukutasin end pundi keskele ning otsustasin seal kulgeda.

Juba esimest korda Otepääle jõudes tundsin vajadust WC järele aga lootsin lõpuni jõuda. Olime Elvas, kui minu WC vajadus oli kasvanud nagu kilomeetrid polaril ja teeääres silmasin silti 30km lõpuni ja mõtlesin endamisi et see tähendab pea tund veel kannatamist. Kuna sadulas istuda oli juba raske siis otsustasin enne tõusu maha tulla ja lootsin tõusu lõpus tagasi punti kerida. Tagasi sadulasse, vahe oli u 200m andsin tõusul, mis suutsin - sain lähemale. Peale tõusu tuli laskumine ja suur punt liigub laskumisel kiiremini ja siis jäin ma üks võitlema selle vastiku vastutuulega, tagan oli tühjus, puristasin ja tatistasin mis suutsin aga 150pealine punt kaugenes. Oi, oi, oi kui raske mul hakkas, ma vahetasin eest väikse peale mida ma veel kunagi ei olnud teinud.

Poolel maal Elvast Tartusse jõudis mulle lõpuks järgi kahene ratturite paar, haakisin end sappa, kõik tundus jälle tore olevat. Enne Tartut jõudis meieni politsei saatel liikuv 10 liikmeline punt. Haakisime end järgi, tegime karuselli, tempo oli väga suur. Sain ka paar korda vedada, tempo oli minu jaoks nii suur, et ma ei suutnud taga taastuda ning üks hetk kui olin just eest vahetanud ei suutnud ma enam pundist kinni hoida ja nad läksid. Kuna pundi ees sõitis politseiauto siis tagant tulnud autod mööda ei sõitnud ja nii tekkis autorong ja rongi saabus ka maaliini buss, kuhu taha ma ennast haakisin. Tuule varju pakkus buss minule kuni ringteeni kus meie teed lahku läksid. Keerasin Võru poole, raudtee ületus ja linna sisse ikka üksi. Jazzi autopesula juures jõudis lõpuks jälle minuni 4 liikmeline ratturite punt ja haarasid minu kaasa. Finiši sirgel üks neist kiirendas, läksin kaasa, olin hästi tuules,150m joonel tuulest välja ja spurtisin, pilk korraks veel tagasi, korras. Lõpp hea, kõik hea. Koht oli pettumus, vaatasin ralli tulemusi siis pundis, kus ma enne maha jäämist pedaalisin jagati kohti 460 - 584-ni. Koht alla 500 olnuks rahuldav.

Distants: 133km
Aeg: 4:00:15
Koht: 603
Keskmine kiirus: 34km/h
Tippkiirus: 72,1km/h
Keskmine pulss: 164

Toomas

Eks koduetapp on iga võistleja jaoks tähtis, nii ka minu jaoks, seega lootsin saada parema ettevalmistuse, kui Mulgi etapiks. Selleks sai klubiga käidud nädal enne võistlust avatud raja sõidul ja võtsin ka nädalakese puhkust, et vorm ideaalseks lihvida. Esimene tagasilöök tuli juba esmaspäeva hommikul, kui olin saanud mingi salapärase viiruse, mis välistas igasuguse trenni. Kuid trotsides viirust tegin kolmapäeval väikese trenni - käisin matkarajal raja olusid uurimas.

Laupäeva hommik algas minu jaoks varakult, äratuskell tirises kell 7 - pidin täitma oma tööülesandeid ja käima avamas Sänna laata. Stardipaika jõudsin kell 11 ja käisin võtsin oma numbri välja, mis selleks etapiks oli 804. Seejärel tegin lühikese 10 minutilise soojenduse ja oligi aeg võtta sisse koht stardikoridoris. Minuga samas koridoris olid ka Jaan ja Rauno. Seega eesmärgiks sai vähemalt nende tempos püsida. Selleks etapiks sai ka ratast vähe tuunitud - installeerisin rattale pasuna, et fännidele juba kaugelt märku anda, et olen tulemas. Ette rutates võib öelda, et kasutasin pasunat väga palju.

Stardipaugu kõlades ootasime veel u. 1,5 minutit ja siis saime ka meie liikuma. Algus oli suht rahulik, jõudes Augli külla nägin juba väsinud Manni ees minemas, lükkasin ta ühte tõusu üles ja utsitasin teda jätkama. Jõudes Püstümäele olin kindel, et tuleb mäkke jalutada, kuid jalutajad jätsid sõitjatele hea koridori, kus liikuda (üks jalutaja üritas küll mu sadulas mäkke tõusu ära rikkuda, öeldes "vend kus sa trügid"), seega sain fännide utsitamise toel mäkke üles. Järgmise tõusunuki (peale rasket laskumist) võtsin joostes. Enne suurele teele jõudmist keeras üks tüüp mulle ülbelt ette, minu noomimise peale ütles ta, et ära mölise, seega kasutasin Kagu- Eestis levinud käitumisviisi - targem annab järele ja lasin tal minna. Järgmisel tõusul panin vennale särgi püksi. Edasi järgnes pikk kruusakas ja pikad singlid, kus pidin jalad klipist lahti laskma, kuna tempo oli kõndiv. 1 tp-st möödusin ilma midagi manustamata, kuna enda varusid oli veel piisavalt. Tsirgumäe tõusu kõndisin (kuigi algul oli kiusatus see ratta seljas võtta) ja kui mu mälu mind ei peta siis oli see viimane koht, kus ma Raunot nägin. Plaani - Rõuge tee ületamisel nägin esimest korda ka oma fänne, kes kõvasti ergutasid. Edasi jätkasime Jaaniga kohti vahetades (kord tema ees, siis mina ees). Jaanimäe TP-st võtsin naabrinaise käest turgutava napsi ja Kuuda singlid tulid üllatavalt lihtsalt. Taevatrepp tuli jalutades (minu grupist ei üritanud keegi üles sõita), Kurgjärve 12% tõusu võtsin sadulas. Sealt edasi panin rauad paremale, sest teadsin, et ees ootab Rõuge valla TP oma hea ja paremaga. TP-st manustasin rosinaid ja küüslauguleibasid, peale lonksasin Rõuge marjamorssi. See andis pauwerit juurde ja fännide ja kommentaatori utsitamisel panin edasi. Nogo külakatsel panin 10-le mehele särgi püksi ja kruusakale läksin üksinda. Taudsa külas sain Jaani kätte, kes kurtis seljavalude üle, ja jätsin ta selja taha. Samuti avastasin Taudsa külas ka, et mu sadul hakkab töölepingut üles ütlema, proovisin kuni lõpuni istuda poole raskusega sadulal. Tee Rõugeni, Kaussjärve ja Ratasjärve singel möödusid rahulikult, panin mõnel mehel särgi püksi ja piilusin selja taha, kaugel Jaan on, kuid teda polnud näha. Tõusu Ratasjärve äärest üles jalutasin ja sealt edasi võtsin rahulikult, kuna krambid jalgades hakkasid märku andma. Aia tänava läbimisel sain viimaseks pingutuseks uut jõudu, kuna nägin Presside aial ergutavat plakatit. Plakati toel võtsin viimase tõusu sadulas, kuid tõusu viimaseks nukiks pauwerit ei jätkunud ja minust läksid kolm meest mööda, viimase jõu toel vedasin ennast üle päästva finišijoone.

Kokkuvõttes siis tuli üle ootuste hea koht - 507 , ajaga 3:16:16, keskmine pulss oli 163, maksimum 182

Lõppkokkuvõtteks on mul hea meel mitmete asjade üle:
Mootor pidas hästi vastu
Fänne oli hästi palju ja nad olid väga aktiivsed - sügav kummardus teile
Sai mõnel RRT mehel särgi püksi panna
Mudasest driftist pääsesin ilma suuremate kukkumisteta

Lõpetuseks tahaks öelda Elvas näeme rsk! (Tallinn jääb mul vahele, kuna lähen Prantsusmaale treeninglaagrisse).

Tiit

Meeskondlik seis:

RRT I   koht: 25
RRT II koht: 48

Ettevalmistus maratoniks väga hea, isegi mõnel õhtul sai jooksmas käidud. Hommikul ärgates oli ilm kuldne, päike säras taevas ja kõht sai korralikult pannkooke täis pugitud, sest oli ju pühapäeva hommik ja kõigele lisaks ka emadepäev. Kodus õnnitlused tehtud paningi ajama.

Otepääle starti jõudsin nii vara, et jõudsin jälgida ka lastejookse, kus osales ka meie sporditähtede võsukesi ja sain nii ülevaate järelkasvu tasemest. Edasi võtsin numbri ja kinnitasin kiibi tossu külge ja enam ei läinudki pikalt kui tuli hakata minema. Koht oli soodne, startisin viimasest stardigrupist, mistõttu möödusid esimeses kurvis minust mõned kepikõndijad. Õnneks jäid nad lõpus minust tahapoole. Rajaga jäin väga rahule, välja arvatud lõik peale Elva jõe ületamist, mis oli väga kivine. Üldse ei jäänud rahule fännidega, sest neid mul peaaegu polnudki. Lõppu andis oodata, sest esimest korda oli finiš uues kohas. Lootsin joosta alla kahe tunni, aga ikka läks 40 sekundit üle.

Ongi kõik. Tulin koju tagasi ja lõpetuseks tahan öelda, et mulle üritus väga meeldis ja loodan näha järgmisel aastal Rõuge rattatiimi poolt suuremat osavõttu.

Tarmo

Kõik tulemused leiad siit.

Ettevalmistus Viljandiks oli väga kesine - seljataha oli jäänud veidi üle 100 kilomeetri rattasõitu. Samuti sai Sigvardi juhtnööridele vastupidiselt söödud võistlustele eelneval päeval kõvasti šašlõkki.

Võistluspaika jõudes sai mindud kohe kiirelt numbri järgi, mida aga polnud. Lõpuks siiski leiti mulle üks teine number. Stardis oli kuidagi liiga hea olla, mingit närvi sees polnud, mis oli väga imelik. Kõlas stardipauk, kuid liikuma ei saanudki hakata, väga imelik polnud esireast startida nagu eelmisel aastal. Sai siis pärast paariminutilist seismist kah liikuma hakatud. Tõmbasin kohe jalakäijate teele ja möödusin meeletu kiirusega teistest. Munakivi laskumisel nägin juba Kadri roosat särki ja olingi juba tal järel. Laskumise allosas sõitsin murule ja siis jäi Kadri juba seljataha. Tunne oli hea, esimese paari kildiga sai veel kõvasti möödasõite tehtud. Kusagil 15-20 kildi peal (ma arvan) oli äkitselt üks laskumine täielikult ummistunud. Kõik seisid. Otsustasin siis metsamehena veidike võsa maha võtta ja sõitsin alla raja kõrvalt metsavahelt. All ootas ees aga suur puu, kus tuli taas ülejäänud seltskonnaga liituda, et ületada see mööda silda. Sillale oli aga raske pääseda ning võtsin ratta selga ja ronisin teisest kohast üle puu. Pärast seda hakkas jalg kahtlaselt hellaks tõmbama ja lasin tempot järgi. Järjest hakkasid kõik mööda sõitma. Vahepeal olid raja ääres kolm väikest fänni, kes nõudsid "high fivei" otsustasin siis oma viimased jõuvarud neile "high fivei" lüües ära kulutada. Pärast hõikasid nad järgi, et nüüd on täiega minu poolt ja see tõstis jälle motivatsiooni normaalsele tasemele tagasi. Siis tulid veel suusarajad kah, mille tõusud tõmbasid jalad juba päris pakuks. Vaikselt hakkas tunduma, et varsti on krambid käes - lihas juba ähvardas nendega mitu korda. Ühel hetkel oli ees veetakistus. Sõitsin suure kiirusega sisse arvates, et see on madal, aga selgus, et polnud. Hetkega olin üleni märg. Tänu värskendavale veejoale tõmbasid jalad veidike värskemaks, kuid värske tunne kadus kiirelt kui jõudsin enne krossirada olevale väga järsule tõusule. Näha oli, et seda tõusu üles ei sõida ja otsustasin maha tulla. Nii kui jalg maad puudutas oli lõpuks siis kramp kohal ja jäin selle tõttu kohe sinna samasse pikali. Lamasin keset rada ja ühed pealtvaatajad jooksid kohe kiirelt kohale, üks võttis ratta ja teine tõmbas jala sirgeks, misjärel kramp kadus. Lonkasin siis vaikselt mäest üles, kus ootas mind mu ratas. Keset mäge oli krampides maas ka mu vana konkurent, kes startis Talisest veidi tagapool, ja kellega koos Kurgjärve krossil sai kaks korda kokku sõidetud. Ka tema ratas veeti üles. Jõudnud krossiraja lõpuossa kuulsin tagant häält:"Noh Downhilli äss." Vaatasin taha ja seal ta oligi, Tiit. Pole varem teda nähes nii vihane olnud kui nüüd. Vandusin siis mitu korda ja otsustasin, et teda eest ära ei lase. Sai siis umbes 2 kilomeetrit teda taga aetud, kuid siis tuli jälle külla vana sõber kramp ja jäin Tiidust lõplikult maha. Seejärel tahtsin lihtsalt, et see juba ükskord lõppeks. Metsavahel loeti mulle kohaks 740, mis andis natuke jõudu juurde, kuna arvasin, et olen juba kõvasti tagapool. Ei viitsinud enam laskumistel pidurdada kah ja ühel kitsal laskumisel metsavahel vaatasin imestunult spidomeetrile, kus seisis number 50km/h. Ikkagi downhilli äss ju :D. Lõpuks hakkas paistma järv, mis tähendas, et lõpp on juba lähedal. Hakkasin igaks-juhuks seljatagust jälgima, sest arvasin, et äkki tuiskab veel Kadri kah mööda. Õnneks jõudis enne finiš kätte.

Fännid tegid väga head tööd, endal jäi ainult kripeldama, et suunurgad neid nähes väga madalale jäid. Eriti lõpupoole. Lõpptulemuseks oli siiski 756 koht, millega võis rahule jääda arvestades oma ettevalmistust ja raskeid hetki rajal. Sai ju siiski üks rekord kah tiimisiseselt tehtud arvestades järjekorranumbrit- suurim möödasõitude arv. Tegelikult tegi konkurentidest kõige rohkem möödasõite siiski Tiit. Igatahes arenguruumi on veel kõvasti ja trenni peaks kah vist tegema hakkama

Rauno

Meeskondlik seis:

RRT I   koht: 29 punkte: 3904
RRT II koht: 50 punkte: 3305

Kõik tulemused leiad siit.

Kahe hooaja vahel rihma lõdvaks lasta ei tohi. Rõuge Racing Teami salarelv talvises ettevalmistuses peitub autopedaali vajutamises ja rooli keeramises.

Rõuge Racing Teami rallikoondis, eesotsas Kareli ja Kaidoga, osales Kokemäe küla lumeraja võistlusel, kus üllatus-üllatus õnnestus koju tuua kaksikvõit. Oma osa tublis esinemises oli Cosworthi tehasest Inglismaalt renditud vabalthingava turboga ja WRC tuuninguga Ford Sierra RS500, millega Ari Vatanen tegi omal ajal suuri tegusid Rootsi rallil.

Õigetele ratturitele kohaselt olid RRT esindajatel peas muidugi rattakiivrid. Täistehasetiimi servicest ei puudunud ka boksitüdrukud, kes startide vahepeal rallisõitjad kosutasid jne :) Tulisest sekundite heitlusest väljus võitjana Karel, kuid Kaido vandus peatset kättemaksu. Uued stardid peagi tulemas.

Kõige mugavamalt püsivad peas ikka tuttavad rattakiivrid, RRT ekipaaž enne starti.	Boksitüdrkud Reelika ja Triin oma tööd tegemas:)
100 K left 2, 200 square right 4, 50 caution Jump into right 2 tightens, don't cut, 100 oversquare right, 400 flat to crest into K left 4, 100 finish.	Ford Sierra Cosworth RS 500 Group A 1974 Texaco
RRT fännid ei puudu ka lumevalli tagant: Rellu.	Mehaanik Mihkel öisest auto lumeraja seadesse putitamisest selgelt väsinud.

Alles see oli kui sai Viljandi stardikoridoris, kes mitte just kõige soojema ilma, kes ootusärevuse, kes mõlema asja koosmõjul, värisedes starti oodatud. Ja juba, 7 starti, 396 kilomeetrit pingutust saatmas fännide lugematu arv ergutushüüdeid ja 7-t finišit hiljem, tõmmati sarjale septembri esimesel nädalavahetusel Rakveres joon alla. Oli rõõmu, oli pettumust, pinget ja põnevust, eneseületust ja tirri laskmist, purunenud kumme ja kõveraks sõidetud jookse ning isegi üks lõhutud amort.

Ent hooaeg pole veel lõppenud: ees on EEC kandidaatmaraton Jõulumäel, SEB Tartu Rattamaraton ja loomulikult legendaarne Haanja 100.

Elion Estonian Cup kokkuvõte:

Esimene suurem võistlus, Elion Estonian Cup-i (EEC) avaetapp Mulgi Rattamaraton, toimus 6. mail. Starti suundus kokku 11 Rõuge Racing Teami (RRT) ratturit: võrreldes eelmise aastaga olid tiimi lisandunud Teemar, Taikki, Siim, Rauno (matkadistantsil) ja eelmise aasta fänni rolli sõitja oma vastu vahetanud Mairi ning Diana. Kahjuks oli ka kadusid- terve hooaja peab tervislikel põhjustel vahele jätma eelmise aasta parim RRT-lane Karel ja vähemalt 3 esimest etappi Tiit. Loodame, et nad naasevad nii ruttu kui võimalik.

Võistlus ise enamuse RRT sõitjate jaoks päris selliseks ei kujunenud nagu enne starti loodeti: juba teisel kilomeetril oli Jaanus sunnitud kõverdunud tagajooksu tõttu esimest korda elus võistluse pooleli jätma, veidi paremini läks Dianal, kes jõudis 25.-nda kilomeetrini enne kui purunenud kumm ka tema raja äärde jättis. Paljud lõpuni jõudnudki polnud just kõige rõõmsamate nägudega - oodatud tulemust ei tulnud, kuid vähemalt saadi esimene ülevaade oma treenitusest.

19.-ndal mail toimus EEC etapp, mida kõik RRT-lased olid südame põksudes oodanud: I Rõuge Rattamaraton. Kodurajad ja tohutu kaasaelajte hulk oli sõitjaid silmnähtavalt motiveerinud ja rajal endast vaat, et rohkem kui kõik andma sundinud. Tulemused ja pikk RRT koosseisus osalenud ratturite nimekiri räägib enda eest. Eriti tasuks ära märkimist Kristo Perli sõit, kes saavutas M14 klassis auhinnalise 2. koha. Samuti suur kummardus RRT tüdrukutele, kes Rõuge raskel rajal lõpuni vastu pidasid.

27. mail oli RRT esmakordselt esindatud maantevõistlusel, toimus SEB Ühispanga Tartu Rattaralli. Kuna keegi RRT-st varem sel võistlusel osalenud polnud ja seetõttu tuli alustada viimasest stardikoridorist, oli peamiseks eesmärgiks tervena finišisse jõuda, mis kõigil ka õnnestus.

2006.-a aasta rattahooaeg oli jalgrattaklubile Rõuge Racing Team väga edukas. Üle Eesti toimunud erinevatel rattamaratonidel osales RRT kooseisus aasta jooksul kokku 17 ratturit. Täitus ammune soov osaleda Elion Estonian Cupil meeskondlikus arvestuses, veel enam, välja õnnestus panna koguni 2 võistkonda. Aasta jooksul korraldasime erinevaid üritusi: rattalubade väljastamine lastele, RRT rattalaager huvilistele ja 2 mägirattakrossi Rõuges. Nooremad ratturid võtsid osa Võrumaa Vigurvända võistlusest. Osaleti kokku 20-l suuremal ja väiksemal rattaüritusel.

Jalgrattaklubi Rõuge Racing Team tänab oma tulehingelisi fänne ja toetajaid eduka hooaja puhul. Loodame, et RRT areng jätkub ja suudame kaasaelajatele ning toetajatele rõõmu valmistada ka järgmisel hooajal.

Elion Estonian Cup kokkuvõte:

Meeskondlik seis:

RRT II koht: 40 punkte: 12147
RRT I  koht: 43 punkte: 11885

RRT sisesed tiitlid:

Aasta Välek (RRT väledaim rattur): Karel Saarna
Aasta Tõusik (suurima arengu teinud rattur): Kaido Luik

Tänavu võtsid Rõuge ratturid juba kolmandat korda osa Eesti suurimast rattaüritusest SEB Tartu Rattamaratonist. Kui esimest korda aastal 2004 läks starti 3 ratturit (vaata pilti), siis tänavu startis juba 8 ratturit. Järgmise aasta kohta võib juba kindlalt väita, et startijate arv suureneb. Esimesed sõidud RRT ridades tegid Diana, Talis ja Tarmo.

ETV saatesarja 112 rattamaratoni erisaates jäi pildile ka RRT rattur Jaanus, kes vajas finishis turgutamist. Suures plaanis pääses pilti meie särk ja sponsor Abris. Tänud Jaanusele selle triki eest!!

Seekord katsetasime esmakordselt uudset võistluseelset taktikat, minnes võistluspaika üks päev varem, et tutvuda kohaliku ööeluga: külastada mõnda pubi, proovida kas Rakveres maitseb õlu teist moodi ja mõni rakvere tsikk maha rebida ning tema juuurde öömajale minna. Nali naljaks, tegelikult oli nii, et RRT kuttidel oli olemas Juta ja tema perekond, kes neid vastu võttis ja maja 3nda korruse RRT-e käsutusse andis. Juta ema söötis ja jootis meid, ja isa tegi pärast maratoni ka sauna. Ikka väga VIP oli meil seal olla ja suur tänu perekond Tõeverele sooja vastuvõtu eest. Järgmisel aastal jälle...

Nüüd maratonist. Kareli sõit läks aiataha, sest esimesi ringi lõpus purunes kett. Enne seda liikus ta elu parima koha peal ehk umbes 80nda kandis. Ilma katkestamiseta oleks tulnud ilmselt RRT esimene esisaja koht, kuid nüüd tuleb see ära teha järgmisel hooajal. Ilma vahejuhtumiteta ei kulgenud ka Jaanuse sõit - esimese ringi keskel eraldus tema ratalt pedaal. Näis, et lootused head kohta saada võib maha matta, kuid ühel hetkel ilmus metsavahelt välja abivalmis pealtvaataja, kel seljakott tööriistu täis. Pedaal sai tagasi kruvitud ja sõit võis jätkuda. Suured tänud aitajale! RRT parimana lõpetas Kaido 155ndana. Katkestama olid sunnitud veel haigestunud Tiit ja kummi lõhkunud Lauri. Oma esimese täispika maratoni tegi kaasa Kadri. Rakvere rada oli pika raja debüüdiks küll kindlasti kõige raskem koht, kuid Kadri sai sellega ilusti hakkama ja järgimiseks aastaks on kogetust kindlasti palju kasu.

Pikast vahemaast hoolimatta oli Rakverre tulunud suur hulk fänne, kes vallutasid Hüppemäe tõusu ja ergutasid nii omasid kui ka teisi rattureid. Foorumistes said RRT fännid kõvasti kiita, tõusudel oli meeleolu nagu sõidaks Otepaal MK-etappi suusatamises.

Meeskondlik seis:

RRT II koht: 40 punkte: 12147
RRT I   koht: 43 punkte: 11885

16. augustil toimus esmakordselt Rõuges suurem rattaüritus nimega "Rõuge Bike Cup 06", mis oli ühtlasi HRK krossisarja 6. etapp. Võistlus viidi läbi umbes 5 km ringil, mida tuli läbida 3-l korral - kokku siis distants 15 km. Raja tegi huvitavaks selle tehnilisus: 4 huvitavat laskumist, mis nõudsid oma rattatunnetuse proovilepanemist. Rajameistrid Karel, Kaido, Mihkel ja Toomas olid leidnud üles kõik paremad rattaga läbitavad kohad. Siinkohal tahaks tänada kõiki mõistvaid maaomanikke kes olid nõus rada oma valdustelt läbi laskma.

Starti tuli 22 ratturit, neist neli RRT sõitjad: Karel, Kaido, Tiit, Toomas. Kõige paremini läks neist Karelil, kes pidevalt sõitis liidrite tempos ja suutis lõpuks võidelda RRT parima koha HRK krossidel ehk siis 2. koha ülitugeva Janis Piiritalo järel. Kaido lõpetas oma tavapärasel 5. kohal ning Tiit suutis head tempot hoides end 8ndaks sõita, Toomas lõpetas 10ndana. Kindlasti oli tublide tulemuste eelduseks ka hea raja tundmine. Kõikide osavõtjate muljed olid head, kuigi 3 meest olid sunnitud arsti poole pöörduma ja mõni isegi röntgenis käis. Ilmselt osutusid kirstunaelteks rasked raskumised, kus esines palju kukkumisi. Aga nagu öeldakse: "Raske õppustel, kerge lahingus".

Tont ja Ceesu laskumisel
Vigur, Tont ja Ceesu
Kokkuvõte

Tulemused leiad siit.

RBC07-t ootama jäädes!

18. augustil toimus Võrus Vabaduse väljakult alguse saanud Võru teine jalgrattasprint.Rada kulges linnatänavatel ja hoovides ümber Lembitu-Tartu-Vabduse- Uus tänavate ja Koreli oja vahele jääva kvartali sees. Võistkonna moodustasid 2 ratturit, kelle oli kogu võistluse ajal kasutada üks jalgratas.

Osa olid võtmas ka kaks Rõuge Racing Team võistkonda: Rõuge Racing Team Odin,kuhu kuulusid Karel ja Toomas ja Rõuge Racing Team Dva koosseisus Mihkel ja Tiit.Võistluse algus oli paljutõotav.Esimest vahetust sõitev Karel oli teinud päris tublit tööd ja saabus vahetusalasse teisena ja nõnda oli Toomasel hea järgmist vahetust alustada.Kahjuks purunes peale teist Kareli vahetust jalgratta kumm.Nad suutsid ratta väljavahetada kuid poodiumikoht oli kadunud igavikku.Aga tagant oli võimsalt tulemas Rõuge Racing Team dva-Tiit ja Mihkel,kes kõikusid pidevalt kolmanda ja neljanda koha vahel.Viimast vahetust sõitnud Tiit suutis HRK Rohtõsuu tiimist mööduda ja nõnda oli poodiumikoht (3. koht) saavutatud!

13. august: vihm, pori, pikad raputavad põllusinglid, libedad sillad - rakke tervitas rattureid oma tuntud headuses. Loomilikult oli rivis ka Rõuge Racing Team. Lisaks meeskondlikus arvestuses sõitjatele tegid oma teise etteaste RRT värvides Lauri ja Kadri - vastavalt põhi- ja matkadistantsil. Sõit ise kujunes küllaltki raskeks. Toomas koges järjekordset ebaõnne kummipurunemise näol, lisaks ei õnnestunud tal esmakordne airguni kasutamine ja viimanegi lootus enam-vähem normaalselt kohta saada kadus. Tiidu rattavormile ei olnud Saksamaal veedetud nädal kaugeltki hästi mõjunud- tulemuseks täielik kustumine kurikuulsal Edru voore tõusul. Parim päev polnud ka Kaidol, Urmasel ja Mihklil. Oma sõiduga jäid rahule vaid uuel rattal kihutanud Karel ning oma parimat Elioni kohta parandanud Jaanus.
Järgmine etapp tõotab RRT sisest konkurentsi silmas pidades eriti huvitav tulla, Rakvere tehnilisel rajal saab selgeks, kes jätkavad järgmisel aastal I võistkonnas. Tule kaema.

Meeskondlik seis:

RRT I   koht: 36 punkte: 11776
RRT II koht: 37 punkte: 11767

Kõik tulemused leiad siit.

Otepää küllaltki raskel ja märjal rajal osutus kiiremaiks RRT sõitjaks järjekordselt Karel, kes pääses rajale parima stardinumbriga. Koheselt peale starti püüdis Toomas küll Kareli kinni, kuid otsustava äraminekul - raske savisel tõusul - ei olnud temast enam vastast ja nõnda otsustati ka see kord parima koha saatus. Sellest hoolimata lõpetas Toomas RRT siseselt teisena ja tõi väga väärtuslikud punktid esitiimi kontosse. Suurepärase esituse tegi RTT arvestuses kolmandana lõpetanud Jaanus, kes hakkab hooaja lõppedes alles õiget hoogu sisse saama. Võib öelda, et juba hooaja alguses oodatud tulemus sai see kord lõpuks vormistatud - koht alla 200 ja kõvad punktid. Väga väikeste vahedega lõpetasid järgmistena Tiit, Urmas ja Kaido. Tiit sõitis kolmandat maratoni järjest 200 sisse ja tugeva tõusu tegi Urmas, kellele järgmiseks maratoniks ennustame esimest korda kohta 200 sees. Otepääl koges tänavu esimest korda ebaõnne ka Kaido, kes suutis upperpalli teha juba esimestel kilomeetritel ja oli sunnitud mööda laskma suure hulga rattureid. Teise tiimi noorsõitja Mihkel suutis edestada esitiimi noorsõitjat Laurit. Vahe ei kärisenud siiski eriti suureks ja järgmisel maratonil on nende vahel oodata põnevat duelli. Oma teise maratoni tegi kaasa Priit, kelle rattal purunes 3 km enne lõppu kett ning ta oli sunnitud kangelaslikult lõpuni tõukekat panema. Sellest hoolimata suutis Priit edestada suurte seljavalude käes vaevelnud Karla, kellele oli see esimene maraton. Sügav kummardus mõlema mehe ees! Matkajatest oli kiireim Kristo Hektori ees. Ajaloo esimese RRT naisvõistlejana startinud Kadi oli ka rajal tubli ja tuli kindlalt lõpuni.

Suur tänu Rõuge Vallavalitsusele ja Joelile, kes tulid appi rataste ja varustuse transpordil. Samas meie sügav lupupidamine ja palavad austused fännidele, keda seekord oli kohal erakordselt suur hulk.
Aitäh kõikidele toetajatele ja abistajatele!

Järgmisel maratonil Rakkes võib oodata üllatusi, sest:
1. Püha viha on täis Otepääl ebaõnnestunud Kaido.
2. Tiit viibib nädalakese treeningutest eemal Saksamaal.
3. Karel läheb vaid mõned päevad enne maratoni kursa kokkutulekule, kust ära pääsemisega võib raskusi tekkida.
4. Jaanus viibib puhkusel Võrumaal (eeldused tippvormi sättimiseks ideaalsed).
5. Urmas liitub Rõuge "kordoniga" nädalavahetuseks, et teha kõva treeningtsükkel.
6. Esitiim möödus küll teisest tiimist, end nende vahe on vaid 53 punkti.

Meeskondlik seis:

RRT I koht: 34 punkte: 11383
RRT II  koht: 36 punkte: 11330

Kõik tulemused leiad siit.

Nagu heaks tavaks on saanud toimub Haanja Rattaklubi eestvedamisel igal kolmapäeval peale EEC etappi HRK Krossisarja etapp. Peale Elva põrgukuumust toimus RRT abiga krossisarja etapp Rõuges - seitsmejärvemaal. Distants kulges Hinni kanjoni matkarada pidi Rõugeni. Raja kõrvale jäid Kahrila järv, Kiidi
turismitalu, Tõugjärv, Ratasjärv,
Suurjärv ja Ööbikuorg. Finish asus Ala-Rõuges Kaussjärve kaldal. Omasid
oli ergutama tulnud ka Rõuge oma Maailmameister Karin Laine, kes kostitas rattureid õunamahla ja šokolaadidega. Esimest korda autasustati krossietapi võitjaid:esikolmik sai Rõuge nänni, kaltsuvaibad ja loomulikult sampused.

Rõuge meeste tulemustest rääkides peab kahjuks nentima, sampuse pritsimisest
jäi Karelil puudu kõigest 6 sekundit, seega 4. koht. Head sõitu tegi ka Kaido saades
Kareli järel 5. koha. Rajal olid veel Tiit ja Mihkel. Rajal oli üle 20 ratturi. Suvel on
plaan äkki veel Rõuge huvitavaid radasid kasutada ja üks "Linnaetapp" korraldada.

Esikuuik:

1. Vigurivänt
2. Janis Piiritalo
3. Kepsa
4. Karel Saarna
5. Kaido Luik
6. Ivo Tupp

Haanjas ülestallatud hoog ei raugenud ka Elvas. Hoolimata seal valitsenud põrgukuumusest suutsid kõik lõpuni jõudnud RRT-lased välja sõita oma EEC parima koha või seda korrata. Eriti hullu pani Karel, kes 111.-ks välja ronis-kuhu edasi??? Ainukesena tabas ebaõnn Toomast - pärast kukkumist teises joogipunktis tuli sõit pooleli jätta, starti ei jõudnud Lauri - olles hõivatud jalka võistlustega. Aga ega seekord neid häid tulemusi ilma fännide abita, kes jahutuse ja janukustutamise suures osas enda peale olid võtnud, tulnud poleks - suured tänud teile.

Tiimide kokkuvõttes juhtus see, et II tiim möödus I-st, kuid see seis võib juba järgmise etapi järel muutuda. Kohtumiseni Otepääl, kus loodetavati on sõidu nautimiseks sobivam temperatuur kui Elvas.

Meeskondlik seis:

RRT II koht: 37 punkte: 9394
RRT I  koht: 50 punkte: 8283

Kõik tulemused leiad siit.

Haanja Rattamaratoni võib pidada Rõuge Racing Team-i koduvõistluseks. Haanja teedel teeme trenni ning kõik kurvid ja künkad on hästi teada. Haanjast lootsid kõik häid tulemusi ja nii ka läks. Kõik RRT-kad kes rajale läksid tegid oma parima esituse läbiaegade. Esimest korda trügisid RRT-kad esikahesaja sisse ja loodetavasti jäävadki sinna ning varsti ründavad ka esimest sada.

Kahjuks tabas RRT juba enne starti üks kaotus. Seoses venna põhikooli lõpetamisega polnud Jaanusel võimalik starti tulla. See eest oli Haanjas rajal RRT uustulnukas: Priit "kirsipuu" Tiks. Priit katsetas uut treeningmeetodit: võistluspäeval magama kell 6 hommikul ja üles kell 10 - peaaegu kainena. Tagantjärgi võib öelda, et risk õigustas ennast ja Priit lõpetas oma esimese maratoni. Äkki õnnestus rattapisik ka Priidule nakatada?

Nüüd jääb loota, et Haanjas näidatud tulemused sõidetakse peagi üle. Võib-olla juba Elvas.

Meeskondlik seis:

RRT I  koht: 46 punkte: 6621
RRT II koht: 51 punkte: 6357

Kõik tulemused leiad siit.

Tallinnas kiiresti käidud! Aegviidu radadel sai sõidetud paar korraliku tulemust, lõhutud mõned rattad ja maalitud kõigile mudased näod. Tulemused leiad alt ja hetkel nendel pikemalt peatuma ei hakka, sest juba käesoleval laupäeval tahavad kõik "vead" parandamist. Haanja "tasased" nõlvad pakuvad selleks ideaalse võimaluse otse RRT koduukse ees.

Kohtume kõik Haanjas 17. juunil kell 12:00

Meeskondlik seis:

RRT I   koht: 39 punkte: 4649
RRT II koht: 70 punkte: 3505

Kõik tulemused leiad siit.

2006. aasta avapauguni on jäänud vaid leotud päevad - 7. mail kell 12 võtab hooaeg Viljandis tuurid ülesse. Esimeseks proovikiviks saab Elion Estonian Cup´i avaetapp ehk 55 km puhast mõnu.

Kõik eeldused on olemas, et sellest aastast tuleks põnev ja sündmusterohke võistlustsükkel.
Võrreldes eelmise aastaga on klubi read saanud tõhusat täiendust. Vanadele olijatele - Jaanus, Karel, Toomas P., Kaido, Tiit, Lauri- on lisandunud uued ja tarmukad pedaalijad - Mihkel, Urmas, Toomas T. - kes kindlasti soovivad "veteranidele" kandadele astuda ja miks mitte isegi oma ratast tagant poolt tutvustada.
Lisaks võiskonnasisesele konkurentsi kasvule
on hea meel meil ka teatada, et esmakordselt on Rõuge Racing Team esindatud Elion Estonian Cup´il võiskondlikus arvestuses ja seda kohe lausa kahe tiimiga.

Võistlusvormis tänavu muudatusi ei ole toimunud - ikka võib meid leida kaunites puna-musta värvi rattasärkides. Küll on aga fännide ja sõitjate rõõmuks peagi valmimas RRT sümboolikaga pusad.

Ega siis muud kui kohtume 7. mail Viljandis.
Olge omadele kaasa elamas!

Rõuge Racing Team'i eestvedamisel võtavad Rõuge Põhikooli lapsed osa
9. mail Pikakannus toimuvast Võrumaa Vigurvända väljaselgitamisest. Võistlustel võivad osaleda 10-15 aastased poisid ja tüdrukud. Vigurvända väljaselgitamine koosneb kahest osast: teoreetiline eksam ja vigursõit. Võitjad lunastavad pääsme üleriigilisele Vigurvända võistlustele.

Hoiame omadele pöialt !!